Näitusmüük restoranis OmNjom, sadamaait, Kuressaare 2026-
Sel sügisel on valik minu meremaalidest jõudnud OmnOmni ruumi. Väljapanekul on viis meremaali ning kaks kalateemalist teost – „Tuulehaugid“ ja „Suitsulestad“.
Meri on minu loomingus olnud alati oluline. See on minu igapäevane vaateväli, aga ka pidevalt muutuv maailm – kord vaikne ja helge, kord tume, jõuline ja rahutu. Meremaalides püüan tabada just seda hetke ja tunnet, mida meri endas kannab.
OmnOmni keskkond sobib nendele maalidele hästi – siin saab kunsti vaadata rahulikus ja vahetus õhkkonnas, osana elust, mitte ainult näitusesaalis.
Kõik väljapanekul olevad teosed on müügiks.
Pärast/After 1.06.-1.07.2026
Kärdla kultuurikeskuse Galerii
„Pärast“
Janika Roosa näitus Kärdla Kultuurikeskuses
- aasta juunis oli Kärdla Kultuurikeskuse galeriis avatud minu näitus „Pärast“.
„Pärast“ sündis soovist vaadata seda, mis jääb alles pärast mingit kogemust – pärast muutust, kaotust, äratundmist või hetke, mil enam ei saa olla päris endine. Näituse keskmes olid naiste portreed, mis ei jutusta niivõrd konkreetseid lugusid, kuivõrd püüavad tabada sisemisi seisundeid. Need on hetked, mil inimene jääb iseendaga vastamisi – enne teadmist, pärast äratundmist, ärevuses, rahus või lihtsalt kohal.
Portreede vahele paigutusid meremaalid. Meri on minu loomingus olnud alati oluline – vahel on ta jõud, vahel rahu, vahel lihtsalt hingamisruum. Näitusel toimisid meremaalid justkui pausidena portreede intensiivsema sisemaailma vahel.
Minu jaoks ei ole maal ainult kujutis ega dekoratsioon. Hea maal jätab vaatajale ruumi. Ruumi peatuda, vaadata ja võib-olla märgata endas midagi, mille jaoks igapäevaelus aega ei ole.
„Pärast“ oli seetõttu ka minu enda jaoks üks etapp – võimalus vaadata tagasi sellele, mis on olnud, ja samal ajal edasi liikuda.
“Kallas tõukab, meri tõmbab.” Orjaku külamaja 2024.
Orjaku Külamaja, 2024 — „Kallas tõukab, meri tõmbab.“
- aastal toimunud isikunäitus „Kallas tõukab, meri tõmbab.“ Orjaku Külamajas sündis Hiiumaa ja mere vahetust lähedusest.
Meri on minu loomingus korraga nii maastik kui ka sisemine ruum. See tõmbab ligi, kutsub kaugemale ja avab midagi, mida sõnadega alati seletada ei saa. Samal ajal hoiab kallas kinni – loob piiri, turva ja tagasituleku võimaluse. Näituse töödes kohtuvad need kaks jõudu: liikumine ja paigalseis, igatsus ja kohalolu, inimene ja meri.
Meremaalides huvitab mind eelkõige valguse, vee, tuule ja atmosfääri muutlikkus. Ma ei püüa merd lihtsalt kujutada, vaid tabada hetke ja tunnet, mis tekib mere ääres olles. Õli ja segatehnika kihid, pintslijäljed ja värvi vahelduv läbipaistvus loovad pinnale liikumise, mis jätab ruumi ka vaataja enda kogemusele.
„Meri tõmbab, kallas tõukab“ oli oluline etapp minu kunstnikuteel – meremaalide kõrval hakkas järjest enam avanema ka minu huvi inimese sisemaailma ja emotsionaalse kohalolu vastu.